Tegemist on küsimusega, millele on pakutud väga palju erinevaid vastuseid ja vaatenurki. Näiteks üheltpoolt tehnoloogiline determinism, mis väidab, et tehnoloogia suunab ühiskonna käitumist ning teiselt poolt sotsiaalne konstruktivism, mis otse vastupidiselt arvab, et ühiskonna vajaduste järgi tekivad tehnoloogiad. Leidub ka väga erinevaid käsitlusi, mis väidavad, et ühiskond ja tehnoloogia mõjutavad üksteist vastastikuselt - ühiskonnal on vajadus, millele leiakse lahendused tehnoloogisel teel ning niimoodi tehnoloogia arenedes tekivad inimestel uued ja teistsugused vajadused.
Mina pakuksin omaltpoolt sellise vaatenurga, et ühiskonna ning tehnoloogia suhtete määramisel peaks arvestama ühiskonna suurust ja keerukust. Kõige esimeseks ühiskonnaliigiks võiks tuua koopainimeste hõimud. Võrreldes tänapäeva ühiskonnaga, mis on liikumas täieliku globaalse küla efekti suunas(ühiskonna moodustavad sisuliselt kõik planeedi elanikud), olid koopainimeste hõimud väga väiksed koosnedes ~10-15 inimesest. Sellistes hõimudes on ilmselgelt palju lihtsam vastu võtta olulisi tehnoloogilisi uuendusi. Oletame, et mingi hõimkond õpib tuld kasutama. Selleks, et hõimkond tund kasutama hakkaks tuleb ilmselt tule kasulikkuses veenda hõimujuhti või enamust hõimu liikmetest. Ilmselt ei saa see väga keeruline olema, kui nad avastavad, et tulega saab teisi hõime ja metsloomi oma valdustest minema hirmutada. Lisaks sellele annab veel tuli sooja ilmselt õpivad nad ajapikku ka seda toidu soojendamiseks kasutama.
Kujutame nüüd ette, et me tahame tänapäeva ühiskonnas kogu maailma energia varud ammendada päikesepatareidest(nt. ehitame kusagile aafrikasse kõrbesse päikesepaneelid, mis teoreetiliselt ressursside olemasolu mõttes on täisti võimalik). Kuna tegu oleks ülemaailmse projektiga peaksime sellesse hõlmama kõigi riikide valitusused ning saavutama nendega üksmeelsed arusaamad, mida saavutada tahetakse. Ilmselt oleks võimatu jõuda juba kokkuleppele ammutatava energia jagamise küsimustes. Aga enne, kui me saaks selliste küsimuste arutamiseni üldse jõuda, peaks kõik maailma riigid olema enne veendunud selles, et neil nad on üldse huvitatud projektis osalema. Igas riigis peaks toimuma pikad ja keerukad arutlused selle võimuorganite vahel.
Antud näited võiks olla lihtsaks illustratsiooniks sellele, kuidas ühiskonna keerukusest sõltub ühiskonnale määravaks saavate revolutsioonide vastu võtmine. Mida arvuliselt keerukam on ühiskond, seda keerukama struktuuriga ta ka reeglina on ning seda keerulisem on seal võtta vastu määravaid otsuseid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment